Fotod / Maastikud

SAJANDI VIRMALISED
Eesti, Tartumaa, mai 2024
Oh sa püha ristivägi, mis värvidemöll nädalavahetuse öödel taevas toimus! Nii tugev päikesepurse tabas Maad viimati 2003 aasta sügisel. Mina selliseid virmalisi veel näinud küll ei olnud, rääkimata pildistamisest! Ja lisaks ei olnud ma varem kunagi pildistanud virmalisi maikuus. Võib vist öelda küll, et sisuliselt oli tegemist sajandi virmalistega.

Tegelikult sain juba paar päeva varem teada, et miski tõsisem litakas on Maa poole teel. Reede õhtul oli sõpradega kindel plaan nö "objektile" valvesse minna. Otsustasime, et hakkame kl 23 paiku liikuma, sest enne seda nagunii on veel liiga valge. Oleks siiski pidanud pool tunnikest varem väljuma, sest kui võtsime kolmanda sõbra auto peale, oli taevas juba peakohal punane. Oi-oi, kui kiire nüüd hakkas!

Esmalt lühike peatus jõe ääres, kus said esimesed pildid tehtud. Kuna kaldal oli palju kalamehi ning pildimotiive nappis, ruttasime edasi raba suunas, mis oli meil põhiliseks pildistamiskohaks valitud. Kohale jõudes oli mõneks hetkeks suurem laine möödas kuigi taevas rohetas ka siis veel mõnuga. See andiski viivu aega mõelda valmis pildimotiivid ja sättida kompositsiooni. Kui tavapäraselt võiks virmalisi oodata põhjakaarest, siis sedapuhku oli põhiline mäng hoopis...lõunas! Sellest tulenevalt pidi tegema korrektuure ja eelnevalt peas valmis mõeldud pildiideed oludele vastavalt ümber kohandama.

Öösel, veidi peale kella ühte hakkas vaikselt kerima. "Kuulge, nüüd vist jälle tuleb!", hüüdsime pimeduses üksteisele. Ja tuli! Oi, kuidas veel! Ühtäkki virvendas kogu taevas kõikvõimalikes rohelistes, kollakates, punastes, roosades ja lillades toonides. Mäng ulatus suisa pea kohale seniiti. Justkui oleks keegi korraga 101 värvipotti pea kohal ümber keeranud ja neid omavahel seganud. Värvid olid väga intensiivsed ja ka palja silmaga selgelt eristatavad. Lausa nii ere, et hakkas kergelt öist maapinda valgustama. Mingi hetk jätsin suisa paariks minutiks pildistamise sinna paika ja lihtsalt vahtisin nagu loll vasikas suu ammuli taevalaotusesse. NO VAU!

Tegelikult kestis virmalistemäng vaheldumisi väiksemate ja suurameta lainetena terve öö. Sain täpselt kell 4.00 koduuksest sisse. Küllap võinuks edasigi pildistada, aga läks juba liiga valgeks. Järgmine öö vastu pühapäeva käisin samuti pildistamas. Sedapuhku üksinda. Sellist enneolematut vaatepilti küll enam ei olnud, kuid napilt enne keskööd tuli siiski lühike virmalistelaine, mis pakkus pildisaagile natukene lisa. Kell 1.30 paiku hakkasin kodu poole liikuma, et tunnike magada ja siis juba edasi varahommikuks kalavetele minna. Seegi kulmineerus väga kena 3,30 kg emadepäeva haugiga.

Kokkuvõttes oli väga toimekas ja emotsiooniderohke nädalavahetus. Eile õhtul hakkasin mõtlema, et 2 ööpäeva peale tuli tegelikult vaid 2+2+1 ehk kokku 5 tundi und. Muidugi oli kõik seda väärt! Kahekümne aasta suurimaid virmalisi ei saa ju maha magada.

Peab tunnistama, et pildisaak sai niivõrd rikkalik ning oli lausa keeruline valida välja, milline foto esimesena postitada. Siin üks hetk keset lageraba kui värvid olid taas intensiivistunud ning uus suur mänguhoog algamas.