Fotod / Maastikud

MUREKOHT
Eesti, Harjumaa, november 2017
Mets on koht kus aegajalt ikka käin ja viimasel ajal üha sagedamini. Ühtlasi on metsast saanud minu jaoks murekoht. Nädalajagu tagasi ühel sombusel päeval käisingi metsas. Jalutasin, kuulasin puudekohinat, katsusin sammaldunud puutüvesid ning tegin mõne pildigi. Pilti tegin mitte vaid looduseilu jäädvustamiseks (kuigi metsaalune oli tõesti ilus) vaid osati ka seetõttu, et praegu veel on võimalik mõnes Eestimaa paigas metsa pildistada. Kordan: veel! Kurvema stsenaariumi korral saabki tulevikus järeltulevatele põlvedele metsa vaid piltidelt näidata.

Lugu on nimelt selles, et rahaahnus ja poliitika on inimkonna üle võimust võtnud ja niiviisi kiputakse ära unustama tegelikud väärtused. Mets on olnud seni Eestimaa üks suurimaid rikkusi. See on pakkunud meile ja meie esivanematele süüa, varju ja andnud sooja. Mis meile siis üldse veel alles jääb kui ka meie loodus käest võetakse?

Mulle tundub, et riigiasutused, kes on justkui loodud eesmärgiga Eestimaa loodust kaitsma ning seda mõistlikult ja heaperemehelikult haldama, on nüüd hakanud seda hoopiski hävitama. Olgu selle kurvaks näiteks kasvõi hiljutine ligi 100 hektari suurune raietöö Võrumaal Nursipalus, mis teatavasti on Lõuna-Eesti suurim metsiste mängu- ja elupaik. Muuhulgas on seal tuvastatud ka merikotkaste ja must-toonekure püsivad elupaigad. Iseäranis ebameeldivaks teeb selle loo tõik, kuidas see raietöö teostati. Nimelt oktoobri lõpus esitas RMK teatise Keskkonnaametile ning kõigest loetud päevadega andis Keskkonnaamet RMK-le Nursipalu raietööd lubava otsuse. Kogu protsess viidi läbi äärmises kiirkorras veel enne kui Nursipalu keskkonnamõjude hindamine ametlikult valmis oli ja selliselt, et vastavad ühendused lihtsalt ajaliselt ei jõudnud raietöösse sekkuda. Keskkonnaameti enda silmis oli kõik justkui seaduslik, sest raietööks ei ole keskkonnamõjude hindamine tingimata vajalik, kui raie ei ületa 100ha. Nursipalu raiemaht oli ca 95ha. Ühesõnaga alatu skeemitamine, et juriidiliselt kõik korrektne oleks (JOKK!). Milleks kogu seda raietööd siis üldse vaja oli? - Kaitsevägi vajas omale suuremat harjutusväljakut!

Olgu Nursipaluga kuidas on, kuid tegelikult on see vaid üks näide viimaste aastate massilisest raietööst, mis minu kodumaad on tabanud. Mitmed lapsepõlve metsad on paari aastaga lagedaks tehtud. Valitsus probleemi ei näe, sest Exceli tabelite statistika järgi on meil metsa küll ja veel! Minu jaoks on siin aga suur vahe, kas see on terviklik, inimtegevusest puutumatu metsamassiiv või suurte raielankidega vahelduvad pisikesed metsatukad, mis ei paku silmailu ega pole paljudele liikidele enam eluks kõlbulikud (metsis, lendorav jne).

Aasta hakkab lõppema ning aeg on teha kokkuvõtteid, seada uusi eesmärke uueks algavaks ning vaadata tagasi möödunule. Minul endal on see aasta olnud mitmel moel väga edukas ja seetõttu soovin, et uuel aastal hakkaks ka Eestimaa metsal paremini minema. Täna olen sunnitud vaatama metsa kui väljasurevat nähtust meie loodusmaastikul ja see teeb murelikuks. Ehk ükskord jõuab Keskkonnaministeerumi ja selle haldusalas olevate allüksuste etteotsa ka mõni asjatundlik inimene, kes tunneb metsa ja oskab seda väärtustada. Nagu öeldakse: "Lootus sureb viimasena!".